Segaviljeluse printsiipide järgi rajatud kasvuhoone

Kallaku peal asuval endisel välja kurnatud maaga loomakarjamaal tundub esmapilgul võimatu midagi kasvatada. See ettevõtmine Põhja-Inglismaal tasus ennast siiski ära ning hoolimata sellest, et suur osa maast on ikka veel mürgise taime ristirohu poolt vallutatud kinnitrambitud pinnast armastava(Jacobaea vulgaris) kasvab seal toidumets ning kasvuhoones valmivate tomatitega on raske sammu pidada.  Teiseks domineerivaks putukate magnetiks on ümbritsevatel väljadel kasvav põdrakanep.

Segaviljeluse printsiipide järgi loodud 70 m² suuruses kasvuhoones värvuvad maitsvad hiiglaslikud  ´Marmande‘ tomatid, kellele on seltsiks arvukalt teisi taimi. Peiulilled aitavad reguleerida mullas elavaid pisikeste nematoodide populatsiooni, kes taimejuurtele suurt kahju teha võivad. Samuti kasvavad istutuskastides suvikõrvitsad, apteegitillid, tšillipiprad, basiilik, mungalill,lehtkapsas, baklažaanid, päevalilled ning arbuusid, mis küll veel titemõõtu on. Kõikjalt kostab putukate suminat, sest nii mitmekülgses aias on neil tõesti palju elupaiku ning toitu. Taimede kastmise jaoks kogutakse peamiselt vihmavett.

Kasvuhoones tomatite ning teiste taimede ettekasvatamiseks valmistati kasvumuld samuti ise talvel riisutud lehtedest puulehtede kompostimise teel.

Ühele karjamaa poolele on istutatud üle 300 viljapuu-ja põõsa, millest küll sel aastal vaid paar õunapuud ning must-ja punasesõstrapõõsast vilju kandsid, sest kevadine külm võttis õied ära. Õues olid ka mõned peenrad, mis aga kuivuse tõttu juba üsna tühjad olid. Seal kasvasid kartulid, oad ning suvikõrvitsad.

Külastasin seda talu 2017-aastal, aga postitan selle ikkagi siia uuesti inspiratsiooniks. Nii vahva on näha kuidas segaviljelust suuremas kasvuhoones on kasutatud.